Duo elustab heli, mis ilmaski ei seostuks “ainult” kahe muusikuga

Kulno Malvast (akordion ja torupill) ja Kristjan Priksist (löökriistad) koosneva Eesti duo mõlema liikme häll on kiikunud Viljandis ning aastate jooksul on mehed endale nime teinud mitmetes, muu hulgas folki viljelevates bändides. Malva ei mängi ainult üksi, vaid kuulub ka ansamblitesse, nagu Lepaseree ja Folksell, ja tema kaastegevusel sündisid näiteks Svjata Vatra ja Niks Suns. Priks, kes peale löökriistade mängib ka kitarri, on Eestis õigegi tuntud nimi, tegev folgi ja popi vallas ja loonud ka filmimuusikat.

Sellel debüüt-EP-l esitavad mehed kuus lugu, millest pooled on rahvalaulud nüüdiskuues – ja see kuub pälvibki täna meie tähelepanu. Duo elustab heli, mis ilmaski ei seostuks “ainult” kahe muusikuga: mõningate elektrooniliste vidinate abil hakkab akordion kärisema otsekui hard rock’i kitarr, või ruumiliselt kõlama nagu tiibklaver. See aitab rõhutada jõulist gruuvi, mis on duole, kes, nagu mõnelt poolt võib lugeda, rajab endale tõsist “peobändi” mainet, ilmseks firmamärgiks.

Esimene kuuest loost on “Must naine”, mis tähendab umbkaudu “mustajuukselist kaunitari”. Pärimuspõhjaga loole on tehtud rokkiv seade, millesse põimitakse üsna korrapäraselt omajagu tango-folki. “Pulmalaul” on samuti rahvalaulik ja sellele on omane korduvus, mida võib leida ka meie folgipalades. “Tuletants” on Priksi väga loitsuline omalooming, milles Malva akordion võib saada sisse taolise hoo nagu mõnes meiegi vastses vallooni folgiloos. Ja sellega pean ma silmas rännakuid dzässi maile. “Torupillitants” ja “Mõistatus” on aga jällegi kristallpuhtad folgilood, millel on traditsiooniline kompositsioon, olgugi et esimene neist on Malva kirjutatud. Tema kirjutatud on ka lõpulugu “Euralla”, mille kõla on kõigi kuue omast vist kõige “põhjamaisem”, ehkki klassikaliseks ei saa seda mitte kuidagi nimetada.

Tean, et mu kirjeldused mõjuvad vahel veidi krüptiliselt, aga mis parata – asi on lihtsalt originaalses kõlapildis, mida need mehed mõistavad tekitada. Öelgem siis niimoodi, et ma ei tea hästi, mis sõnu peaksin sellest muusikast rääkimiseks kasutama, aga üks mis kindel: see on eriliselt kaunis, kuulatav ja koguni tantsitav muusika. Peaksite korra kuulama, näiteks esimest lugu, mis on võetud kogumikku “Nordic Notes # 100”, millest hiljaaegu ka siin veergudel juttu tegime. Igatahes on asi avastamise vaeva rohkemgi kui väärt, ja ootan juba huviga selle köitva duo “tõelist” täiemahulist CD-d.

Autor: Dani Heyvaert
Tõlge: Vahur Aabrams