Täiesti vabalt kujutaksin ette Kulno Malvat pärast eriti marulist akordionikärinat raiumas pilli läbi kõlariseina, nagu karmimatel vana kooli meestel ekstaasi jõudes vahel tavaks oli. /…/ Akordion müriseb nagu augustikuine äike, trummide jõulised rütmid peksavad rehetare mustalt laelt maha nõekorra. /…/ Karvaselt gruuviv, ent õnneks tarbetult julgeid liialdusi vältiv Riffarrica toob meisterlikult tagasi vahepeal ehk pisut unarusse vajunud eheduse, enesekindluse ja veenvuse.
Margus Haav